Tunda valesti ei ole üldse haruldane. Kas olete tundnud, et teid ei mõisteta, kuigi väljendate, mida tunnete? Tunnete end kurvana, aga selle peale öeldakse, et: „mis sa nüüd, pole sugugi nii hull, teistel on veel hullem, see pole mingi probleem, vaata linnuke lendab jne.“ Võibolla olete ise sedasi kedagi „lohutanud“ ja tähelepanu tema tegelikelt tunnetelt eemale juhtinud?
Lühidalt – nii öelda pole hea!

Lohutamine ja sellega seonduv

Sedasi „lohutades“ me vähendame teise inimese tunnete väärtust ja lõpuks ka teda ennast. Inimene tunneb, et tema tuntavad tunded on valed, järelikult pole need midagi väärt ja hakkab tunduma, et väärtusetute tunnetega inimene ei saa ka ise midagi erilist väärt olla. Selle nähtuse nimi on teise inimese tunnete alahindamine, väärtusetuks tegemine, nullimine. See kehtib muuseas ka lapse tunnete kohta. Lapse tunnete tähtsusetuks tegemisel on tema enesehinnangule väga kurvad tagajärjed, kui ta suureks kasvab.

„Lohutajal“ võivad olla kõige paremad kavatsused, kuid lohutamise meetod on valitud täiesti mittekõlbulik (psühholoogia ei kuulu kahjuks meie koolides õpetamist väärivate ainete hulka). Ükski teine inimene ei saa paremini tunda, mida keegi teine tunneb.

✅ REEGEL NR.1: mida iganes teine tunneb – see on tema tunne! Tema tunneb, et tal on selline tunne ja see on piisav. Kui paneme sellisele inimesele külge klemmid ja mõõdame teda, siis „tundemõõtja“ näitaks, et ta tõesti tunneb seda. Kuidas siis saab öelda, et ta tunneb valesti?

Kui teie tundeid keegi alahindab, siis võib julgelt talle öelda, et te lihtsalt tunnete nii ja palute teie tundeid austada ja aktsepteerida. Sellest piisab, te ei pea põhjendama ega vabandama. Loomulikult, kui teie situatsioonipartner huvi tunneb, siis kui on teile sobiv hetk, on kasulik end lahti rääkida, et mille peale teil need tunded tekkisid.

Kui olete ise kellegi tundelise olukorra tunnistajaks, siis oleks tark tegutseda selliselt:

1. Tunda teise inimese vastu tõelist huvi ja võtta teise tunnet tõsiselt
2. Anda mõista, et aktsepteerite tema tunnet, ideaalis öelda: „tundub, et sa vist tunned…“ või „kuidas sa praegu ennast tunned“?
3. Ollagi veidi aega selles ühises mõistmises, ühel lainepikkusel
4. Kui vaja, siis ainult peale seda, kui ühine lainepikkus on saavutatud, võib aidata inimesel näha ka teisi vaatenurki sellele situatsioonile, mis neid tundeid tekitas.

Seda viimast punkti tuleks kasutada juhul, kui inimene sai sündmusest valesti aru, näiteks, Mari vihastas, et Jüri ei võtnud toru, mõtles, et Jüri on kindlasti mõne Leidaga. Tegelikult käis Jüri hoopis ajalooklubiga Kiek in de Köki maa alustes käikudes eksursioonil, kus polnud mobiililevi. Sellisel juhul on Mari viha küll tema tõene tunne, kuid see tekkis valedel alustel.

Me ei saa keelata teisel tunda “valesti”! Samas isegi “vale” tunde akstepteerimine on juba pool võitu. Kui seda tunnet ei aktsepteeri, siis üksteisemõistmise uks ei avane kunagi ja isegi ekslikku tunnet korrigeerida pole lootust.
Inimestega on lihtne suhelda ja olla heades suhetes, kui teada, kuidas seda teha! 🙂

Martin Kruusvall