Töö oma isa, ema või mõlemaga on üks teraapiaprotsessi olulisemaid komponente. Põhjuseid võib selleks olla väga erinevaid, kuid peamiselt on neid suhteid vaja lahendada nendel, kellel vanematega suhted mingil eluperioodil jätsid kõvasti soovida.
Miks nendega töötama peab? Ikka selleks, et mitte korrata alteadlikke käitumismustreid, mida üks laps (kuigi täna juba suureks kasvanud) endiselt endaga kaasas kannab. Need alateadlikud mustrid väljenduvad kõige tihedamini paarisuhetes ehk paljud enda käesoleva paarisuhte komponendid on tegelikult täpselt samasugused nagu vanematel. Tihtilugu mitte need kõige paremad komponendid.
Vahet pole, on see coaching või teraapia – vanemateni jõuame üldjuhul niikuinii. Näiteks ettevõtja, kes ei luba endale kunagi puhata, sest pole kunagi piisavalt hästi tehtud. Tavaliselt selgub lõpuks, et need on ta isa sõnad, kellele polud kunagi midagi piisavalt hea. Sellest mustrist ei saa niisama lahti. Sellega peab ekstra tööd tegema. Teine näide praktikast on üks mees, sõjaväelane, käinud läbi kõik maailma pingekolded, ei karda midagi. Aga oma naist kardab! Miks? Sest juba lapsepõlves sai oma emotsioone mitte kontrolliva ema käest tihti kere peale ja laviini emotsioone takkaotsa. Ütles, et sõjaväes on mehed ja emotsioone vähem, aga naine tuletab ema meelde….
Sedasorti töö sisaldab üldjuhul rännakut alateadvusesse ehk meditatiivses seisundis vanemat puudutavatele küsimustele vastamist. Kuna see on ligi tund aega pikk „intervjuu“, kus kliendil on silmad kinni, siis tahest tahtmatult hakkavad ka kaugemad mälusopid avanema ja allasuritud tunded välja tulema. Hiljem analüüsime koos kogu selle jutu läbi.
Lisaks annan tihti kirjaliku kodutöö. Siinkohal avaldan koopia ühest kunagi kliendile saadetud kodusest ülesandest:
„Kirjuta nüüd oma vanematele kiri. Ära seda ära saada. See on lihtsalt emotsioonide läbielamiseks, oma tunnetega ühenduse loomiseks teemal “väike mina lapsepõlves ja kuidas ma end siis seal tundsin”. See ei seisne sinu vanemate käitumise mõistmises ega õigustamises (sellega tegeleme teine kord). Selles kirjas kirjutad neile ainult sellest, kuidas justnimelt sina end lapsepõlves sellise isa või emaga tundsid, kuidas mõtlesid ja kuidas nägid maailma või oma elu kodus. See on sinu tõde! Nad peavad seda teadma! Sest sa oled nüüd ise tegija ja ehitad ennast nullist üles (emotsionaalselt). Sa ei karda enam aus olla ja vanematele tõtt öelda! See on esimene samm, et olla tõeline täiskasvanu, tõeliselt julge ja aus inimene.
Kui suudad olla aus oma vanemate vastu – võid olla aus ka kõigi teiste vastu! Saad neile näidata kõiki oma emotsioone (kurbust, viha, pettumust, hirmu jne)! Nad on sinu vanemad – see on nende „töö“ sind ära kuulata. Nad peavad teadma – kes sa tegelikult oled ja mida sa tegelikult tundsid! Sul on, mida oma isale öelda. Sul on, mida oma emale öelda! Ära hoia enam seda endas – tee seda lõpuks!“
Nüüd aga ole sina ka julge ja kirjuta ka oma vanematele kiri! Aeg on saada täiskasvanuks ja nimetada asju õigete nimedega ning suhted vanematega enda sees korda teha! Miski ei tervenda rohkem, kui tegelikkuse tunnistamine!
Martin Kruusvall