Kui oled elu aeg olnud püüdlik ja see pole kuskile viinud (ehk kuidas endast paremini aru saada)?

Posted on: august 23, 2020
kuidas endast aru saada

Oled teinud tööd või näinud suhtes vaeva, aga seda mida oled otsinud pole ikka leidnud? Sellisel juhul on mõtekas pöörata pilk iseenda poole ja küsida: „teen ma üldse õiget asja, liigun ma õiges suunas, saan ma aru, mida ma tegelikult vajan“?

Kui kokku võtta, mida nii mehed, kui naised  teraapiates teada tahavad, siis ühine nimetaja ongi eneseotsing. Nii kummaline, kui see ka pole – inimene otsib vastust küsimusele, kes ta päriselt on? Ta ei  saa aru, miks ta on selline nagu ta on ja ei mõista, mida ta tahab, tihti tundes nagu see polekski üldse tema elu…

Miks nii juhtub või kelle elu me siis elame?

Asi on selles, et meil on tihti segamini meie enda isiklikud soovid ja vajadused ning teiste inimeste soovid, vajadused ja mõtted ehk see, mida meile räägitakse ühiskonnas, meedias, koolis, kodus jne. Kui me ise ei mõista, kes me oleme, siis leidub kohe keegi, kes on meist teadlikum, teab, mida ta tahab ning rakendab meid omaenda plaanidesse.

Sellepärast ongi vaja välja selgitada, kas see suund, mille oleme elus võtnud, põhineb meie endi vajadustel või on see väljastpoolt suunatud ja meie alateadvusesse nii kõvasti sisse sööbinud, et me ei tee enam vahet, millised on meie isiklikud mõtted ja kas neid enam üldse ongi. Idamaa targad on alati rääkinud, et meie peas on üle 90% võõraid mõtteid ja heal juhul 10% meie endi omi.

Kui inimesele lapsepõlvest saati sisendada, et ta peab õppima teatud ametit, eriti veel, kui isa või vanaisa olid sama valdkonna mehed, siis lõpuks mõjub see hüpnoosina ja seda jäädaksegi uskuma. Kas noorel ka tegelikult on selleks ametiks annet, muutub teisejärguliseks. Kunagi ühes vestluses tunnistas üks minu sõber unistust, et tahaks jätta aastatega ülesehitatud tehase oma veel väiksele pojale. Õnneks jäi ta aga hiljem mõttesse, et mis juhtub, kui pojast saab kunstiinimene ja päranduseks saadud tehas oleks talle tõeliseks koormaks?

Vanemate liigne suunamne on üks põhjus, miks inimesed ei tea, mida nad tahavad. Kui last või noort pidevalt õpetada ja mitte lubada tal ise oma vigadest õppida ja otsustada, siis täiskasvanuna on ta otsustusvõimetu. Kui teate mõnda inimest, kes kardab otsustada, siis küsige temalt, kas ta vanemad olid hinnangulised ja teadsid alati, mis on talle parim? Kui, jah, siis pole temaga hetkel mõtet ambitsioonikaid plaane  arutada. Ta peaks  kõigepealt tegelema oma enesekindluse puudumise teemaga ehk hirmuga läbikukkumise  ees (loe: vanemate karistuse ees).

Miks see endast arusaamine ikkagi vajalik on?

Võtame selle selgitamiseks näiteks ühe linnu-öökulli. Kui me kulli pidades ei tea, et see on just kull, siis võime tema eest valesti  hoolt kandes  talle hoopis kahju tekitada. Mõeldes, et ta on nagu kana, anname talle hiirte asemel mingit kanatoitu ja käsime öösel magada. Lõpuks sunnime veel iga päev mune munema. Nii tunneb inimenegi end vales kohas, et elu pole selline nagu tahaks, nagu öökull, kes kasvas kanakasvatuse  juhendite järgi.

Kui me pole need, kes me oleme, siis ei olegi võimalik saavutuda sellist eneseteostust, mis oleks kooskõlas oma sisemise missioonitundega.  Selline olukord ei saagi pakkuda energiaringlust, kus me teeme oma tegelikele võimetele vastavat lemmiktegevust, mis mitte ei võta energiat, vaid hoopis annab jõudu juurde.

Paar näidet teraapiapraktikast

Tuleb vastuvõtule klassikaline „viieline“ noor naine, kelle elus peab kõik olema omal kohal ja perfektne nagu teistel „normaalsetel ja edukatel inimestel“. Samasuguste parameetrite järgi oli valitud ka tema mees. Nende vahel olla suur vastastikune armastus, põhjus teraapiasse tulla oli hoopis mingi muu. Kui ta  kerges hüpnoosis oma südamega ehk sisemise aususega kontakti sai, mõistis ta, et see pole üldse see mees ja see elu, mida ta elada soovib. Kõige huvitavam, et kui ta mulle hiljem helistas, siis ta ütles, et ka mees, kes teda väidetavalt kõvasti armastas oli nõus lahutama. See, mida nad olid oma ellu kutsunud, polnud kooskõlas mitte südame vaid mingi ühiskondliku või vanemate shablooniga , mille nad südame hääle nime all olid endale„maha müünud“.

Igapäevane on ka see, kui inimene läheb õppima ja teeb tööd ühes valdkonnas, aga saades kontakti oma sisetundega, mõistab järsku, et soovib teha täiesti vastupidist. Nagu üks klient, kes jättis oma professionaalse finantsistikarjääri (kuhu vanemad olid ta kunagi suunanud), mida ta enam lihtsalt ei suutnud edasi pidada ja läks professionaalset kunsti õppima. Selliseid näiteid on iga päevaga üha rohkem.

Aga kes me siis oleme?

Kui ma teraapias vahel palun kliendilt iseennast kirjeldada, siis valdavalt ei osata midagi konkreetset öelda. Kui, siis seda, mida teised on nende kohta kunagi öelnud. Kui ma aga küsin: „aga mis sa ise endast arvad, milline sa oled?“- on vastuseks tihti vaikus…. Me pole enamuses kunagi see, mida teised meist arvavad.  Teistel pole kvalifikatsioonigi aru saamaks, kes me sellised tegelikult oleme. Sageli vaatavad teised meid läbi üsna uduste prillide. Mõni muidugi vaatab ka läbi roosade, aga seegi pole objektiivne.

Lisaks on kasulik endalt küsida, et mille poolest me erineme teistest? Äris start-up maailmas pead sa suutma ühe liftisõidu jooksul võõrale inimesele selgeks teha, millega sinu projekt tegeleb ja mille poolest teistest erineb?  Kui me ei tea, kes me oleme, kas me suudame võõrale iseendast minutiga selge pildi tekitada, et kes just meie oleme ja milles seisneb meie unikaalsus? Kusjuures asi pole siin üldse teistes vaid iseenda sisemises selguses iseenda jaoks. Seda liftkiõnet võib teha ka endale või parimale sõbrale.

Millest alustada, et end paremini mõista?

  1. Soov endast aru saada peab olema kirglik! See soov tuleb panna aasta eesmärgiks nr.1
  2. Ennast saab mõista ainult rahulolu seisundis, vaja on mõtlemiseks, tunnetamiseks ning eneseanalüüsiks aega võtta! Kui see aeg pole prioriteet, mis siis endast arusaamisest tähtsam on?
  3. Selgus saabub läbi tunnete ja emotsioonide. Vajalik on jälgida oma tundeid ja neid endale ausalt tunnistada (mis olukorras olen kurb, rõõmus, vihane, armastav, õnnelik)-nemad annavad suuna. Peas uitavad mõtted siin palju ei aita. Mõtted on õpitud ja enamuses võõrastelt, sarnaselt mõtlevad paljud, tunded on aga teie isiklikud
  4. Keskenduda sellele, mida tegelikult tahaks! Olla enda vastu superaus! Peaasi, et enda seest kätte saada see, mis justnimelt teid päriselt käivitab ja õnnelikuks teeb. Ausus enda suhtes tervendab kõige rohkem. Pidevalt küsida endalt:  „Mida ma tegelikult praeguses olukorras/töös/suhetes/seksis tahan? Kas ma päriselt ka soovin seda, mida ma hetkel teen“? Küsida tuleb südamega, mitte peaga! Ärge andke oma tahtmistele mingeid hinnanguid! Pole häid ega halbu soove. On vaid „Tahan/Ei Taha“. Teistele sellel hetkel ei tohi mõelda, isegi lähedastele, ainult iseendale
  5. Õppige tegema otsuseid. See on ülioluline oskus! Parem vale otsus, kui otsustamata jätmine. Praktik kaotab eksides, aga võidab elukogemuses. Teoreetik ei proovi, ei saavuta ja ei saa kogemust. Kõige parem on alustada otsustamist pisiasjadest ja iga päev igas olukorras otsustada: „Selle inimesega ma täna lõunale ei lähe“,  „Praegu ma seda telefoni ei võta, sest lihtsalt ei taha“, „Lähen hoopis teist teed pidi“
  6. Õppige ütlema „EI“ ja te näete, kuidas teil hakkab eluenergiat juurde tulema
  7. Kui teid enam ei liiguta küsimus „Mida teised minust arvavad“, siis olete õigel teel

Kuni te ei suuda mõista, mida te tegelikult oma hingepõhjas tahate, te ei saa kunagi aru, kes te tegelikult olete, mille tõttu  ei saa ka valida õigeid tegevusi ning partnereid. Ei pea sõitma Indiasse ega sööma kärbseseent, et end leida. Tuleb kõigest iga päev võtta enda jaoks pisut aega, mediteerida ja tunnistada, kuhu poole hing ihkab ja teha selles suunas üks samm päevas!

Iseenda ja oma vajaduste peale mõtlemine pole egoism. See on elementaarne enseväärtustamine ja ise enda elu eest vastutuse võtmine! Ainult väärtustades iseennast on võimalik elada sellist elu nagu ise tahad. Ainult nii hakkame erinema nendest 7 miljardist teisest inimesest ja saavutame oma unikaalsuse, mis on igal inimesel olemas ning avastame oma missiooni, miks me siia maakerale üleüldse sündisime.

Martin Kruusvall

Tutvu teiste artiklidega >