Üks osa kliente tuleb vastuvõtule ja soovib teistest inimestest paremini aru saada. Suurem osa soovib aga hoopis endast paremini aru saada. Nad ei mõista, miks nad mingis olukorras kuidagi käituvad, nad ei näe selles mingit loogikat. Kogenud silm aga hakkab kohe nägema käitumismustreid. Kui uurida, millal algasid mingi käitumise esimesed ilmingud, siis on tihti vastus, et kogu aeg on olnud. Mis tähendab, et tegelikult on need alguse saanud lapsepõlvest.
Seega, oma täiskasvanuea Mina mõistmiseks on kõige efektiivsem pöörduda tagasi oma lapsepõlve Mina ehk juurte juurde. Asi on selles, et sünnist kuni umbes kuuenda eluaastani on meie elu kõige mõjukam periood, meie vundamendi valamise aeg (koos kõikide prohmakate ja näpukatega)!
Me imame sell perioodil endasse kõike: keele ja teadmised, kuidas maailmas olla, kuidas lähedastesse kiinduda jne. Kõik, mida meile öeldakse, salvestub meisse küsimusi esitamata – sealhulgas sõnumid selle kohta, kes me sellised oleme ja millised on teised inimesed, hakkavad tekkima uskumused.
Samal ajal oleme ka egotsentrilise arengu perioodis. See tähendab, et me usume, et kõik, mis meiega toimub, toimub meiega ja meie pärast. Lapsena võtame ju kõike isiklikult. Meil puudub veel küpsus, et mõista, et inimeste käitumisel on palju põhjuseid – ja enamik neist ei ole meiega üldse seotud (ema ei riidle meiega mitte sellepärast, et meie oleme pahad vaid sellepärast, et talle ei meeldi isa käitumine).
Sedasorti teraapiatöös kasutan tihtilugu alateadvuse rännakuid, et tolleaegsele infole ligi pääseda. “Sisemine Laps” oledki sina ise, see sina, kes olid oma lapsepõlves (koos kõikide oma rõõmude ja muredega). Need tema emotsioonid elavad tänagi sinus ja avalduvad teatud olukordade kordumisel (autoriteedi kõne, üksindus, tähelepanu soov jne.). Mõistagi on “sisemine laps” olemas ka sinu vanematel, ülemusel, abikaasal ja isegi naabrimehel. Kui see teema endale selgeks teha, siis on üsna lihtne inimesi mõista, täiskasvanu tänane käitumine reedab tema lapsepõlve. Ja kui me nüüd vaatame inimesi enda ümber, siis ei pea olema selgeltnägija, et mõista, milline oli nende lapsepõlv…
Et selles vallas endast aru saama hakata on palju kontrollküsimusi millele tuleb päriselt võtta aega ja päriselt vastata, näiteks:
- Milline ma pidin lapsepõlves olema, et saada vanemate tähelepanu?
- Kas ma tundsin end lapsepõlves enesekindlalt või pidin kartma teiste reaktsioone?
Hiljuti kuulsin ühelt oma noorelt kliendilt, et ta oli ise teinud oma sisemise lapse integreeerimist. See tähendab, et selle sisemise lapsega on vaja sõbraks saada. Sõbraks saada selle iseendaga, kes sa lapsepõlves olid. Väljaspoole neid legende, mida sulle öeldi, kes sa olid või pidid olema.
Minu klient, kaasaegse inimesena kasutas selleks tehisintellekti abi. Selleks võttis ta ühe oma lapsepõlvepildi ja ühe täiskasvanuea pildi ning sisestas need AI-sse ning kasutas umbes sellist prompti:
“See peab välja nägema nagu tavaline foto – ilma selge objekti või omaduseta. Fotol olgu kerge hägusus ja ühtlane valgusallikas, nagu välk pimedas ruumis, mis on laiali hajunud üle kogu foto. Ära muuda nägusid. Muuda taust kahe inimese taga valgete kardinate vastu. Tee nii, et nad omavahel kallistaksid.” Ole loominguline ja lihvi käsklust kui vaja, kuni saad hea tulemuse.
Lõpuks saad pildi, kus sa suurena kallistad ennast väiksena. Ja vaata seda pilti, tunneta, mis tunded tekivad.
Martin Kruusvall