Ärevus, kui sisemine häirekell

Posted on: september 25, 2019

Seekord ajendas kirjutama ETV ärevuse teemaline saade “Suud puhtaks“ ja sealt  kuuldud statistiline fakt, et 2018 aastal kirjutati rahustite või uinutite retsept 131 000 Eesti inimesele. See on 10% Eesti elanikest ja see osa, kes on tulnud arsti juurde, sest teisiti enam ei saa. Kui suur osa on aga neid, kes ei lähe mitte kellegi juurde. Ma julgeks öelda, et isegi 50%!

Kuna peamine saate sisu keerles medikamentoosse ravi ümber, kus isegi psühhiaater ütles, et kellegil pole aega tegeleda ärevuse algpõhjustega, siis lootust, et ärevus kunagi otsa saab või see välja ravitakse-pole! Antud artiklis ma ei räägi operatiivtasandist, kui ärevus on käes vaid vajadusest uurida selle algpõhjuseid ja tegeleda nendega.

Ravimid kõrvaldavad vaid välised sümptomid

Ärevusel on alati põhjused. Igasugune ravi kasutades rahusteid või antidepressante mõjub vaid emotsionaalset hirmu või valu vaigistavalt, aga ei likvideeri selle valu põhjusi. See on võrdne füüsilise probleemi puhul tavalise valuvaigisti võtmisega, kui valu tekkemehhanisme pole aega uurida.

Ükski ärevus ei tule niisama. Igal äreval inimesel on alati oma lugu, mis on selle ärevuse vallandanud. Seda lugu peab ta rääkima, et see tema seest välja saaks. Kaua endasse hoitud häiriva loo väljendamine  on juba pool võitu. Hoopis laps on ärev? Ega laps pole ka niisama ärev -ta on oma vanemate ärevuse peegeldus, isegi kui see on hästi peidetud. Reeglina rahulike vanemate lapsed pole ärevad! Seega kõigepealt peaksid enda emotsioonide taset langetama vanemad ise ja küll see laps juba järgi tuleb.

Kõik on lahendatav

Ärevusega on täiesti võimalik tegeleda ja seda likvideerida, kui kõrvaldada selle põhjused ja soovida selleks ka pisut pingutada. See pole mingi müstiline ravimatu nähtus, mille taga on  erinevad hirmud. Hirme võib olla kogunenud palju, suures osas on nad alateadlikud ja automaatsed, mis kohe esimese korraga meelde ei tulegi. Ärevust ei pruugi väliselt nähagi olla, aga seesmiselt inimene tunneb seda.

Kõik mida peab tegema, on vaja need hirmud enda seest üles leida, ära kaardistada ja neid tunnistada. Vaenlast tuleb teada nimepidi. Iga hirm, mis meie sees on, peab olema teadvustatud, talle nimi antud ja siis snaipri kombel ükshaaval ära likvideeritud. See on täiesti tehtav ülesanne! Ärevus ei ole mingi lahendamatu haigus vaid annab tunnistust pikaleveninud sisemistest protsessidest  ja sisekonfliktidest, mis on jäänud lahenduseta!

Mõned põhjused:

  • Hirm kaotada kontrolli-tekitab ebaturvalisuse tunde
  • Hirm hakkamasaamise ees
  • Perfektsionism
  • Info üleküllus-kõik info on olemas, aga teadmist, mis sellega teha pole
  • Muutuste hirm
  • Madal enesehinnang

Kuna põhjuseid võib olla väga palju ja selleks, et need üles leida-läheb aega. Hea uudis on see, et seda otsimise aega mõõdetakse tundides, mitte aastates. Võibolla läheb selleks 3, võibolla 10 tundi. Aga võrreldes äreva elu ja töövõimetusega on see tilk meres. Tavaliselt hakkab arst või inimene ise ravima medikamentidega äreva inimese keha. Selle asemel, et küsida enda käest, mida iseenda ja oma eluga peale hakata ja ravida oma hinge.

Minu praktika näitab, et see on täiesti lahendatav probleem, kui võtta inimese elu osadeks, kuulata ta ära ja üsna ruttu hakkavad need algpõhjused silma. Need teemad tuleb ükshaaval lahti harutada, midagi tuleb ümber mõtestada, ühes asjas julgustada, teises aidata lahti lasta, kolmandas tõele silma vaadata.

Ainult ravimitega ravides saame tulemuseks allasurutud sümptomid, kus pole ärevust, kuid see eest on asemele tulnud üleüldine rõõmutu tuimus või lööb välja hoopis muu tõbi (näiteks astma). Inimene muutub lõpuks emotsioonituks juurviljaks.

Küsimused eneseavastuseks:  

  1. Millal mu ärevus algas?
  2. Mis siis minu elus toimus?
  3. Kuidas ma siis ennast tundsin?
  4. Kus ma oma elus veel olen sedasi tundnud?

Peamine, mida ma tahan öelda, et kindlasti mitte ignoreerida oma või lähedaste ärevust.  Ärevus on tulnud, et anda millegist teile teada. Ta näitab, et midagi teie elus toimuvat edasi taluda pole võimalik. Midagi peab lahendama ja kiirelt ette võtma. Kui seda endiselt vältida, siis järgmiseks tekivad juba paanikahäired! Nii et psühholoogiateadmistest ja enesearengust ei pääse ikka kuskile ja kui ise on ennast raske aidata, siis hea terapeut aitab hea meelega!

Martin Kruusvall