Psühholoog ja psühholoogia on keerulised valdkonnad, mida ei ole võimalik paljudele selgitada. Küll aga annan endast parima ja selgitan. Seda postitust ajendas kirjutama üks olukord,  mille pealtnägijaks ma olin. Kui leidsin  juhuslikult veel  illustreeriva pildi, siis oli kohe selge, et peab kirjutama.

See juhtus ühes tavalises seltskonnas, kus arutati, miks üldse teraapias käiakse. Seal ütles üks naine oma mehele: „no ma üldse ei mõista, miks sa peaksid kuskile teraapiasse minema, sa saad ju alati minuga rääkida!“  Selle peale mees vaid muigas…. 

Rääkijatest

Asi on selles, et mitte alati pole meie lähedane kõige õnnestunum lahendus meie murede kuulamiseks. Otse loomulikult, ideaalis, suudab iga meie lähedane meid kannatlikult kuulata ja eks selle poole peabki pürgima-see on täiesti võimalik. See postitus on aga neile, kes on vähe teises olukorras, kelle lähedane ei oma oskust või annet või soovi kuulata ja mõista. Kõigile ei ole antud omadusi, mida psühholoog omab.

Muidugi võiks olla nii, et räägid kõik mured elukaaslasele, vanemale või sõbrale ära ja elad rõõmuga edasi. Kuid on ka mündi teine pool.  See on see, mida väljarääkijad tihti ei mõista ja millele nad ei mõtle ehk kas teine inimene on suuteline seda kõike kuulama? Võibolla jääb teisele raskus hingele ja ta ei suuda seda kuuldud infot ära seedida ja tunneb  end pärast kui solgiämber, kellele kõik ära valatakse.

Tihti inimene sooviks oma lähedasele hinges toimuvat jagada, kuid kardab saada hinnangute osaliseks. Ta tunneb, et tal pole turvaline end avada, sest lähedane mõistab ta hukka, hakkab riidlema, ideid ja algatusi maha tegema. Hullem veel-naeruvääristab teise tundeid, ütleb näiteks, et eneseavaja tunneb kõike lihtsalt valesti.

Selles kontekstis võime inimesed jagada kaheks:

• Rääkijad – jagavad kõiki oma muresid limiidivabalt
• Kuulajad – harjunud vaikselt kuulama kõiki Rääkijate muresid

Probleemseid olukordi inimestevahelises kommunikatsioonis on peamiselt neli:

1. Tahaks rääkida ja räägivadki, hoolimata kuulaja huvist (sest on ise oma teemasse nii süvenenud)
2. Tahaks rääkida, kuid ei julge (kardavad, et kuulaja ei oska kuulata, solvub jne.)
3. Tahaks küll teist kuulata, aga neile ei räägita (neid ei usaldata, kardetakse hinnanguid)
4. Ei taha kuulata, aga neile räägitakse ikka (ei oska piire kehtestada ega EI öelda)

Kuulajatest

Tegelikult kuulamine, ilma erioskusteta ja suurtes kogustes, pole sugugi lihtne teema. Seda kuuldud infot on vaja kas seedida või lasta endast mööda. Seedimisvõime on inimestel erinev. Mis selle infoga teha? Kui rääkija räägib suurtes kogustes mõnele pereliikmele, siis suure tõenäosusega võib see pereliige kõike liiga isiklikult võtta ja info võib jääda temasse kummitama. Ta ei oska selle infoga midagi peale hakata, tahaks nagu aidata, aga ei kuidas ja kas peakski? Kuhu „riiulile“ kuuldu endas panna? Kas hakata tegutsema või soovitusi jagama või lihtsalt vait olla?

Kuulajana on õigustatud küsimus, et millised on teise inimese ootused teie suhtes, et mida teie, kui kuulaja hakkaksite tegema? Üks jagaja tahab, et te ei teeks midagi- ta lihtsalt tahtis end  teie peal tühjaks rääkida. Teine tahab, et te hakkaks kohe tegutsema ja kui te lihtsalt kuulate ja noogutate, võib ta mõelda, et teil on täitsa ükskõik ja solvub.

Psühholoog: Mõtlemiseks naistele (või liigemotsionaalsetele meestele)

Hea  näide on mehed, kellel on naise sõnade suhtes tekkinud immuunsus. Selle põhjuseks on naistepoolne üsna sage emotsioonide pealt info edastamine. Väga tihti 15 minuti pärast see info ju enam ei kehtigi. Mees aga seda ei tea! Ükski naine ju ei ütle, et see info on nüüd kehtetu. Kuidas üks tavaline, ilma psühholoogilise ettevalmistuseta mees peaks seda teadma, et info kehtivusaeg on 15 minutit?

Lõpuks devalveerib liigemotsionaalne info edastusviis naiste sõnumid sellisele tasemele, et mehed seda enam ei suuda tõsiselt võtta. Kui siis ühel hetkel on tõesti vaja midagi reaalselt olulist mehele edastada, siis mees ei tee sellest väljagi, sest mine tea, äkki on jälle emotsiooni pealt tulistatud.  Naised ilmselt sellise kuuldud jutu peale kohe reageerivad, aga asjata.

Kui pole ei soovi, et mees teie juttu ignoreeriks, siis palun tehke talle selgeks, milliste näitajate järgi peaks mees aru saama, kas teie sõnum on edastatud emotsiooni pealt või on see väga tõsine teade ja kehtib kindlasti vähemalt nädal või kuu aega. Te ei pea olema psühholoog, et ennast korrektselt ja arusaadavalt väljendada. Peale täpsemaid selgitusi, võtab mees igat teie sõna puhta kullana, uskuge mind!  Loomulikult leidub ka  näiteid, kus emotsioonide pealt räägib mees ja siis on naine eelmainitud olukorras!

Võttes kokku eelneva jutu, väike meelespea, mis lahendab enamus selliseid ebakõlasid:

• Hinge põhjas tahavad kõik üksteisega suhelda. Üks kardab seda tunnistada, teine lihtsalt ei oska
• Kui teile end ei avata, siis kas olete ise hinnanguline ja mittetoetav või on teisel kellegi kolmandaga sellised kogemused
  • Teil on täielik õigus paluda mitte anda hinnanguid teie jutule, tunnetele ning tegevustele, olla teie suhtes sõbralik ja austada teie seisukohti
• Teatage, mida te ootate kuulajalt, kas lihtsalt ärakuulamist, lahendusi või aktiivset dialoogi
• Teisel pole õrna aimugi, mida te just sellel korral temalt ootate, 99% ta pole selgeltnägija

Seega, kui kellegiga ei taha kommunikatsioon eriti õnnestuda, siis on hea võimalus käia ise korra teraapias ja katsetada terapeudi peal, kas teiepoolt räägitav info on tõesti liiga intensiivne või vastupidi, hoopis kogeda tõelist kvaliteetset ärakuulamist ja mõistmist! Psühholoog võib olla samuti alternatiiv. Oma praktika pealt võin öelda-mõned kogevad tõelist mõistmist esimest korda elus alles teraapias…

Martin Kruusvall